Eesti Kvaliteediühing 35: lugu inimestest ja ajast

Eesti Kvaliteediühingu algus tähistas uue mõtteviisi kujunemist. See oli aeg, mil muutus kogu Eesti – nii majandus, juhtimine kui ka arusaam sellest, mida tähendab teha midagi hästi.

1970. ja 1980. aastatel hakati kogu NSVLis üha rohkem rääkima toodangu kvaliteedist. Paljuski oli see veel formaalne ja süsteemikeskne, kuid selle kõrval tekkis väike ring inimesi, kes hakkasid kvaliteeti võtma tõsiselt. Nad otsisid teadmisi raamatutest, tõlgetest, koolitustelt ja kohtumistelt. Üha selgemaks sai arusaam, et kvaliteet algab mõtlemisest, juhtimisest ja inimestest.

Üheks oluliseks kohaks, kus uued ideed levima hakkasid, oli Eesti Majandusjuhtide Instituut. Seal tutvustati ettevõtete juhtidele ja spetsialistidele kaasaegseid tootmise ja juhtimise meetodeid, sealhulgas kvaliteedi tagamise süsteeme. Paljude jaoks oli see esimene kokkupuude teadmistega, mida mujal maailmas juba kasutati.

Siis saabus 1989. aasta.

Eestisse kutsuti esinema professor Walter Masing – baltisaksa juurtega maailmatasemel kvaliteediguru, Saksa Kvaliteediühingu ja Euroopa Kvaliteediorganisatsiooni üks rajajaid. Tema kolmepäevane seminar „Kvaliteet kui tähtis turutegur” jättis kuulajatele sügava jälje. See oli kohtumine inimesega, kes näitas, kui keskne roll on kvaliteedil majanduses, juhtimises ja vastutustundlikus tegutsemises.

Aasta hiljem, kui Toompeal lehvis juba sini-must-valge lipp, tuli Walter Masing taas Eestisse. Pärast loenguid kogunes osa kuulajaid temaga mõtteid vahetama. Seal räägiti ka Saksamaa Kvaliteediühingu tööst. Nendest vestlustest kasvas välja mõte luua ka Eestis oma kvaliteediühing.

Mõte ei jäänud õhku. Professor Masing toetas seda nii ideeliselt kui ka rahaliselt. Moodustati algatusgrupp, millest kujunes hiljem orgkomitee. 1990. aasta veebruarist kuni 1991. aasta veebruarini tehti ettevalmistusi: arutati eesmärke, koostati põhikirja projekt ja otsiti vormi ühendusele, mis koondaks Eesti kvaliteedihuvilisi. Põhikirja aluseks võeti Saksa Kvaliteediühingu põhikiri, mille oli saatnud Walter Masing.

1.veebruaril 1991 kogunes Tallinna Inseneride Majja Tõnismäel kolmkümmend inimest Tallinnast, Tartust, Rakverest ja Harjumaalt. Nad tulid ettevõtetest ja valitsusasutustest, erineva tausta ja kogemusega, kuid ühise huviga: viia kvaliteedimõte Eestis edasi.

Sel päeval kinnitati põhikiri ja valiti juhatus. Ühingu lühendatud nimetuseks sai H. Levaldi ettepanekul EKVA, sest lühem variant EKÜ kattus Eesti Kurtide Ühingu lühendiga. Esimeseks juhatuse esimeheks valiti Anatoli Veermann. Ühing alustas tööd Eesti Inseneride Liidu kollektiivliikmena.

Algusaastad olid tegusad ja keerulised korraga. Kirjutati artikleid, anti välja infolehte, loodi standardiseerimise töögrupp, korraldati õppepäevi ja hakati tutvustama rahvusvahelisi kvaliteedistandardeid. Samal ajal tuli toime tulla rahaliste raskuste ja kiiresti muutuva majanduskeskkonnaga.

Aastatega kasvasid nii ühingu tegevused kui ka tähendus. Kvaliteedikonverentsid muutusid sisukamaks, lisandusid ettevõtete külastused, suve- ja talvepäevad, koostööpartnerid ning rahvusvahelised kontaktid. Kvaliteedi mõiste ise avardus: toodangu ja teenuse kvaliteedist jõuti juhtimis- ja elukvaliteedini.

Täna, 35 aastat hiljem, on Eesti Kvaliteediühingu alguslugu meenutades kõige olulisemad inimesed. Need, kes tulid kokku ajal, mil kõik oli muutumises. Need, kes tõlkisid, kirjutasid, vaidlesid, korraldasid, õpetasid ja õppisid. Need, kes uskusid, et kvaliteet on kultuur, mõtteviis ja vastutus.

EKÜ sünnilugu on lugu sellest, kuidas ühest loengust, mõttevahetusest ja väikesest algatusgrupist kasvas välja ühendus, mis on aidanud kujundada kvaliteedimaastikku Eestis juba 35 aastat.

Seda lugu kannab hästi Walter Masingu mõte:

„Kvaliteet pole majanduses veel muidugi mitte kõik, kuid ilma kvaliteedita poleks kõik midagi väärt.”

Artikkel on refereeritud raamatust „Eesti Kvaliteediühing 20: 1990–2010“ (koostaja Tiit Hindreus, 2010).